Yāsir ‘Arafāt

Yāsir Arafāt

Yāsir ‘Arafāt (Mohammed Abed Arouf Arafat; 4. august (sünnikuupäevadena on nimetatud ka 24. ja 27. augustit) 1929 Kairo – 11. november 2004 Pariis) oli Palestiina poliitik.

1970-ndail tegi palestiinlaste sõltumatu kodumaa taotlemine Arafatist maailmapoliitika väljapaistva kuju, kuid 1980ndail nõrgendas fraktsioonide kasv Palestiina Vabastusorganisatsioonis (PVO) tema võimu.

Aastal 1983 oli ta sunnitud evakueerima Liibanonist, kuid jäi PVO suurema osa liidriks ja 1990 veenis seda ametlikult tunnustama Iisraeli riiki.

Saddam Husseini toetamine pärast Iraagi sissetungi Kuveiti 1990 nõrgendas rahvusvahelist toetust Arafatile, kuid ta oli endiselt mõjukas hilisematel Lähis-Ida rahuläbirääkimistel ja saavutas 1993 ajaloolise vastastikuse tunnustamise rahukokkuleppe Iisraeliga, mille järgi Gaza sektor ja Jericho anti PVO kontrolli alla. 1994 naasis Arafat endistele okupeeritud aladele looteseisundis Palestiina riigipeana ja 1995 saavutas ta kokkuleppe Iisraeli vägede väljaviimise kohta Jordani Läänekaldalt. Oktoobris 1995 astus ta pretsedenditu sammu ja kutsus terroriorganisatsiooni Ḩamās läbirääkimistele Palestiina omavalitsuse üle.

Novembris 1995 mõrvas juudi äärmuslane Iisraeli peaministri Yitzhak Rabini ning rahuprotsess sattus ohtu. Rabini järeltulijaks sai mõõdukas Shimon Peres, kuid 1996 kaotas Peres valimised ja asendati Likudi liidri, jäiga joone pooldaja Benjamin Netanyahuga. Kõigele vaatamata jätkas Arafat oma pingutusi kestva rahu saavutamiseks. 1996 valiti ta peaaegu 90% häältega omavalitsusliku Palestiina Rahvusnõukogu presidendiks.

1994 pälvis Arafat koos Rabini ja Iisraeli välisministri Shimon Peresiga Nobeli rahuauhinna.

2004. aastal viidi Arafat Pariisi sõjaväehaiglasse, kus ta suri. Palestiina ja Iisraeli konflikt on siiani lahendamata.

Välislingid

Eelnev puudub

Palestiina omavalitsuse president 1996–2004

Järgnev Rauhī Fattūh (ajutine)